Viimasel ajal on hakatud üha rohkem rääkima elu ülesandest ja selle järgi elamisest.
Minu jaoks on see teema olnud aktuaalne juba ligemale 20 aastat ning mäletan, kuidas tol ajal olin nii emotsionaalselt kui vaimselt seisus, kus otsisin meeletult vastust sellele küsimusele, et „kes ma olen“, „miks ma siin olen“ ja „mis asju ma siin maailmas õieti ajama peaksin“.
Sain aru, et mu senine elu on möödunud justkui mullis, mingeid ühiskonna norme taga ajades ning soovides ühest küljest teha nii nagu teisedki, samal ajal kõigile meeldida püüdes. Ega tegelikult kaua niiviisi ei jaksa vist keegi – ühel hetkel tuleb tahes-tahtmata seisma jääda ja küsida endalt, et „kuidas edasi?“
Kui sisetunne ütleb, et midagi on väga mäda, siis on 2 võimalust – kas suruda sisetunne, koos oma hirmuga muutuste ees, alla ning samamoodi edasi minna, või midagi selles osas ette võtta. Meil on igal sekundil võimalik valida ja hea uudis on see, et mida iganes valime, on see alati ok. Aga tasub meeles pidiada, et iga valikuga vastutame alati ka tagajärgede eest.
Mina valisin selle viimase – midagi ette võtta. Ega see kerge polnud, sest mitu aastat elasin teadmisega, et „peaks“, aga tegelikult ei julgenud midagi muuta. Tuttav tunne, mis?
Eks meie kannatuste suurus sõltub otseselt meie võimes seda taluda. Ütleks, et isegi mitte võimes, kuivõrd soovis ja nõusolekus seda kogeda. Mul on alati olnud ja on siiani suur valulävi. Ise ka vahel imestan, et kui palju jaksan ja suudan taluda, enne kui protesteerin ja lõvi moodi möirgama hakkan. Tavaliselt on inimesed ümberringi siis suhteliselt hämmingus, sest „siiamaani tundus ju kõik olevat hästi – mis siis nüüd järski hakkas“? Võin tõesti väga pikalt midagi ütlemata lasta asjadel minna suunas, kus tunnen, et „tegelikult pole see ok“, enne kui seda ütlen. Õnneks on neid kogemusi järjest enam, kus see pole üldse enam teemaks, sest see on üks minu nn. elu õppetundidest, mida hakkan juba tasapisi ära õppima – võime enda eest seista ja piire seada.
Piiride seadmine ja kõige sellega kaasnev on tõesti alati olnud mulle väga keeruline teema ja seepärast kirjutan sellest juba järgmisel korral.
Aga elu ülesande juurde tagasi.
Kui 20 aastat tagasi mul need küsimused elus nähtavaks muutusid, hakkasin meeletult nendele vastuseid otsima – igast võimalikust kohast ja igal võimalikul viisil. Vastus tuli tegelikult hoopis lihtsamast kohast kui ma seda oodata oskasin – nimelt mediteerides.
Tegin ühte väga lihtsat meditatsiooni, kus enne mediteerimist palusin vastust oma küsimustele „Mis on minu elu ülesanne?“ ja „Mida ma olen tulnud siia tegema?“
Vastus tuli praktiliselt kohe, enne kui olin jõudnud küsimused lõpunigi küsida ning meditatsiooni alustada. ’
Vastus oli selline: „Kaia-Liisa, Sinu elu ülesanne on olla õnnelik ja jagada seda teistega“.
Oeh – no mida sellise vastusega pihta hakata – mittemidagieisaanudaru…
„Öelge mulle konkreetselt, mitte ärge siin jahuge migit mõistujuttu!“ – mäletan selgelt seda tunnet, mis tekkis, kui see info just sellisena tuli J
Aga paraku oli vastus just selline nagu ta oli ja pidin hakkama seda siis kuidagi enda jaoks mõistetavaks looma.
Algul tundus see imelik, et elu ülesanne saab olla lihtsalt „ole õnnelik“. No kuidas ma saan ise olla õnnelik, kui maailmas on nii palju õnnetuid inimesi! See tundus kuidagi väga isekas, sest olin harjunud ikka kõigepelt teiste eest hoolitsema. Endani tavaliselt ei jõudnudki….
Ja sellest teisest poolest ei saanud ka päris hästi aru.
Õnneks läks see suhteliselt ruttu, kui taipasin, et esiteks – see pole üldsegi ainult minu elu üleasenne, see on absoluutselt kõikide inimeste nn. baas-eluülesanne ja teiseks, minu ülesanne on kõigepelt välja selgitada, mis mind isiklikult õnnelikuks teeb ja küllap siis selgub ka see teine pool, et kuidas seda õnne teistega jagada saab, ehk kuidas see, mis mind õnnelikuks teeb ja mida naudin, teiste heaks tööle panna.
Hiljem lisandus nendele kahele asjale veel teinegi nn. elu ülesande paar, mis samuti igaühe kohta käib:
Esiteks – pidev teadvuse avardamine ehk sisemine areng ning teiseks – pidev eneseületamine ehk sisemine kasv.
Ja just need kaks viimast on see, mis käib läbi raskuste ehk elu väljakutsete. Õnneks pakub elu meile mõlemaid võimalusi üpriski ohtralt. Ja kui võtame seda kui loomulikku protsessi, siis polegi nagu probleemi. Samas tekitavad need 2 viimast alati sisemist ebamugavustunnet, mis on meile igapäevaseks ja loomulikuks kaaslaseks. Justnimelt loomulikuks, sest teisiti poleks võimalik areneda. Nüüd on meie endi valik, mis me selle tundega peala hakkame – kas surume selle alla, ignoreeime ja põgeneme selle eest, erinevaid meetodeid kasutades, või võtame julguse kokku ja ületame selle ebamugavustunde, hirmust hoolimata. Vaid viimasel juhul käime oma elu ülesandega kooskõlas.
Meie, inimeste, põhiprobleem seisnebki selles, et peame seda pidevat ebamugavustunnet „probleemiks, millest tuleb võimalikult kiiresti kõiki vahendeid kasutades vabaneda“. Me kardame seda tunnet, kardame kannatusi, emotsionaalset valu jne. See on meil selline tinglik refleks, et kui tekib valu, tahame sellest kiiremas korras vabaneda.
See nõuab pidevat tööd iseendaga, kogemist, et „meiega on kõik hästi“ ning usaldamist, et „elu meid alati kannab, ükskõik mis ka ei oleks“. Ise olen seda koenud korduvalt, ent ometi tekib ebamugavustunde juures kõigepealt soov seda ära ajada ja alles siis tekib koht, kus ma suudan teha pausi ja küsida, et“mis värk on“ ning kas ja kuidas edasi.
Seega kokkuvõtvalt:
ELU ÜLESANNE ON
1. TEHA NEID ASJU, MIS MEID ÕNNELIKUKS TEEVAD JA MIDA ME NAUDIME
2. LEIDA VIIS KUIDAS LÄBE SELLE SAAKSIME TEISI TEENIDA, AIDATA, ÕNNELIKUKS TEHA
3. PIDEVALT ÕPPIDA JA
4. ISEENNAST PROOVILE PANNES ENNAST PIDEVALT ÜLETADA
Olen sel teemal viimased 11 aastat nii oma kursustel, teraapiaseansside ajal, kui ka arvukatel loengutel rääkinud kuid pole seda kunagi veel kirja pannud. Nüüd avanes selleks sobiv võimalus.
See siin on minu isiklik kogemus. Kui kasvõi ühel inimesel on samad teemad aktiaalsed ja minu arusaamade kirjapanek klikib kokku, on minu tänane missioon täidetud.
Ja nagu alati – ei pretendeeri ma siinkohal asja lahtiseletamise juures absoluutsele tõele (nagu ka ühegi muu asjaga, mis ma räägin või kirjutan), sest usun endiselt, et igaüks meist on omamoodi filter, oma arusaamadega, mineviku ja praeguse hetke kogemustega ning absoluutset tõde pole olemas ning et igaühel on oma seisukohalt alati õigus. Pealegi – täna, 4.ndas dimensioonis teekonda jätkates suudame hoomata kogu tervikust pildist ikkagi sama palju kui liivatera kõrbes.
Soovin meile kõigile huvitavat teekonda,
Kaia-Liisa Reinut
The post Mis on meie elu ülesanne? appeared first on Kaia-Liisa Reinut - Sinu teekond Iseendani.
]]>