Olen viimasel ajal hakanud mõtlema, kas, kui palju ning mida meile kodus või koolis õpetatakse, mis aitaks meil elus ka päriselt või keskmisest paremini hakkama saada.
Nimekiri, mida kõike meile üldse õpetatakse, on tegelikult ju üpris pikk, kuid väga palju sellest on nn. teoreetiline, või selline, millega tegelikult pole väga midagi peale hakata.
Kodus õpetatakse, et “ole hea laps” või et “õpi parem midagi praktilist – arstiks või advokaadiks” jne, kuid vähestes kodudes ja koolides (isver, kas üldse…?) õpetatakse, kuidas saada ja jääda iseendaks, kudas ennast usaldada või kuidas valida südame järgi.
Kui ma oma arvukatel reisidel, kui olen käinud Indias (koguni kokku 6 x, 1-2 kuud korraga), siis seal on olukord meiega võrreldes pisut teistsugune, suuresti tänu sealsele kultuurile, religioonile ning ka peretraditsioonidele, kus mitu põlvkonda sama katuse all elavad – seega jah – erinevus on üsnagi loomulik. Tänu sellele näevad lapsed maast-madalast nii sündi kui surma ning inimese kasvamise ja arenemise protsessi beebist raugani. Elu ja kõik selles sisalduv on elamise loomulik osa, kaasa arvatud see, et lapsed kõikides pere majandamise- ja suhetesse puudutavatesse teemadesse kaasatakse. Ma ei tea, kas see on hea või halb, kuid see on selgemast selgem – Indias on lapsed oluliselt iseseisvamad ning oskavad nipsust luua käepäraste vahenditega “peedist pesumasinaid”.
Indias näiteks, kus enamus koolidel pole akendel klaasegi ees, lapsed istuvad muldpõrandal ning klassis on kohati ligi 60 õpilast, õpetatakse üks-kord-ühele ja lugemisele/kirjutamisele lisaks ka oluliselt praktilisemaid asju, nagu näiteks, kuidas mediteerida, kuhu sõrmedega käe peal vajutada, kui Sul on nälg või kuhu siis, kui on mure või südamevalu, jne.
Muide, üks oluline asi veel – mide meile koolist või lapsepõlvekodus harva õpetatakse on see, kuidas “käib” tegelikult lapsevanemaks olemine… Meile õpetetakse palju olulisi ja praktilisi asju, kuidas sünnitusel hingata ja kuidas kaaslane saab sünnitajat aidata, kuidas lapse eest hoolitseda, kuidas last mähkida, rinnaga toita jne. Kõik edasised teadmised võtame me aga kaasa aga oma lapsepõlvekodu näitel ning püüame n.ö. katse-eksituse meetodil seda kopeerida või siis iga hinna eest vältida (olenevalt kellegi kogemusest).
See, mida meile harva räägitakse, on see, et mis TUNNE on olla lapsevanem.
Mul on endal küll viimasest sünnitusest kohe 20 aastat möödas, kuid ma mäletan nii esimest kui ka teist sünnitust sama selgelt, nagu see oleks olnud eile.
Ma mäletan enda mõlema lapse sünniga kaasnenud sõnulkirjeldamatut õnne-, armastuse ja tänutunnet, seda enam, et mõlemad lapsed olid nn. planeeritud ning sellepärast ka vägagi oodatud veel enne kui nad enda tulekust kuidagi füüsilisel tasandil märku olid andnud.
Aga sellele lisandus veel 3 tunnet, millest ma varem teadlik polnud:
1)Esiteks TÄIELIK ABITUSETUNNE. Selle alla võiks panna kokku kõik järgneva:
Ebakindlus, hirm midagi valesti teha, pidev mure ja kontrollivajadus, et “kas temaga on ikka kõik hästi” jne. jne. Te ju teate küll, mida ma siin selle all mõtlen 🙂
2)Teiseks TÄIELIK VASTUTUS kellegi teise elu ees.
Siia alla käib ka soov anda ära kasvõi kogu oma elu selleks, et sellel väiksel inimesel oleks ilusam ja parem elu kui Sul endal.
Sellele lisandus ka vastutus ise elus püsida ja vajadus elada veel vähemalt 18 aastat.
Ma mäletan, et mul oli enne laste sündi suur soov proovida ära langevarjuhüpped. Pärast esimese lapse sündimist pole mulle seda soovi siiani tagasi tulnud…
3)Kolmandaks TEADMINE, ET MA POLE ENAM KUNAGI TÄIELIKULT VABA.
“Mul on nüüdsest peale elus keegi, kellest ma ei saa mööda vaadata, isegi siis kui ma pole temaga parasjagu füüsiliselt koos või kui ta on ise juba täiskasvanud ning omal juba pere ja lapsed.” See on see nähtamatu ent ülitugev niit, mis tekib lapse ja vanema vahele ning mida kanname kaasas lapse sünnist alates.
Ükskõik, kas oled ise kogenud ühte, kahte või kõiki kolme tunnet, on kõik, mis Sa peaksid teadma enne lapsevanemaks saamist see, et sellest hetkest alates, kui see väike roosa ja nõudlik pamp sulle kõhu peale asetatakse, pole Sinu maailm kunagi enam endine!!!
