Ma näen iga päev oma teraapiaklientide pealt, mida tähendab maanduse puudus.
Enda isiklikust kogemusest võin öelda, et tunne pole just kõige meeldivam.
1)Ebakindlus, 2)hirmud, 3)kahtlused ning eelkõige 4)turvatunde puudumine on need tunded, mis tekivad puuduliku või olematu maanduse puhul.
Aga kõige jubedam on minumeelest tunda seda
5)“ma ei kuulu siia” tunnet, mida täna ühe enam hingi nooremast generatsioonist kogeb. Omal ajal oli see minulegi igapäevane olek. Selle tulemusel tekib tunne, et “ma tahan ära koju” või “laseks siit parem jalga – nagu rott uppuvalt laevalt”.
Kuna ülemised energiakanalid on täies ulatuses lahti, siis ei ole kuigi raske näha kogu süsteemi viimse piisani läbi, tajuda seda, kas ja millal keegi tõtt räägib või valetab ning näha kogu ühiskonna haiglast püüet üha enam inimkonda kontrolli alla hoida ning kõikvõimalikel viisidel manipuleerida.
Mittekuuluvustunnet süvendab asjaolu, et kuna me pole korralikult maandatud, ei tunne me sidet ei oma planeediga ega ka inimkonnaga, rääkimata meie kaaslastest looma-, taime- ja mineraalide kuningriikidest ning selle tulemusel tekib ka näiline eraldatuse tunne, mis on tundmise hetkel vägagi reaalne.
Kuuluvustunne on aga inimese üks olulisemaid vajadusi ning üks maanduse puuduse sümptome on minumeelest üksinduse tunne. Eriti siis, kui su ümber on tegelikult inimesed – sõbrad, tuttavad, kolleegid, koolikaaslased, kuid “Sina ei kuulu sinna”.
Aga mis siis on lahendus?
Kuna meile on antud inimestena ka vaba valik, siis mida iganes valime, on see hinge seisukohalt OK. Samas – kui oleme tulnud siia inimeseks-olemist kogema kogu tunnete ja kogemuste nomeklatuuriga ning oma konkreetsete õppetundidega, siis jalgalaskmine pole vist kõige parem lahendus. Seda enam, et igaühel meist on siis oma asi ajada, mis põimub kokku ühtseks tervikuks kõikide võimaluste kangas, mille peale nii igaühe isiklik kui ka kollektiivne reaalsus end kuduma hakkab.
Nii – jalgalaskmine jääb siis selleks korraks ära.
Aga mida edasi? Vait olla ja edasi teenida?
Mulle isiklikult pole see just kuigi omane. Olen sismas olnud ja olen siiani “kass, kes käib omapäi” – ehk siis see, kes käib püstipäi oma valitud rada, sõltumata sellest, mida maailma arvab. Võin öelda vabalt ka “jajah”, kuid lõpuks teen ikka nii nagu mulle meeldib.
Kindlasti ei teeni ma kedagi peale Jumala ehk Looja (võta kuidas tahad) ning iseenda. Samuti ei ole ma vait “seda elu kuidagi lõpuni kannatades” vaid leian viise, kuidas ennast võimalikult kõrges energias hoida nii, et madalamad vibratsioonid (loe: tumedamad jõud) sinnamaani ei küündi. Aga sellest üksi ei piisa. Selleks, et suudaksime siin ja praegu võimalikult hästi oma asju ajada, milleks me siia tegelikult tulnud oleme (isegi kui me ise veel ei tea konkreetselt – mida), on vaja olla korralikult maandatud. Ja selle nimel IGA PÄEV midagi teha.
Vanasti oli lihtne – pastlad-viisud jalas, metsas või põllul või koduonnis muldpõrandal kõndides ja magades olime maandatud 24/7.
Nüüd on aga hoopis teine lugu. Jah, elame ajastul, kus meie käsutuses on vingeim tehnoloogia selle inimtsivilisatsiooni ajaloos, meil on reeglina süüa, soe tuba ja katus pea kohal, võimalus reisida mõne tunniga ümber koduplaneedi – olemas mugavused ja meelelahutus ning tänapäeva vingeim Jumal – Internet.
Paraku oleme inimestena energeetiliselt halvimas seisus kui kunagi varem – sööme toitu, milles puudub elujõuenergia, joome mürgitatud vett, raiskame nii toitu, vett kui ka kõiki meile kingituseks antud loodusvarasid ning lagastame ja rüüstame oma koduplaneeti. Rääkimata sellest, et tänu 4G ja 5G-segajatele pole me võimelised oma energiaväljas looma harmoonilist vibratsiooni ning seetõttu hakkab meie füüsiliste kehade loomulik võime ennast ise tasakaalu viia ning täielikult tervendada, üles ütlema.
Seega – MAANDUS. Aga kuidas?
Sellest loe lähemalt blogipostitustest “2 lijhtsat viisi, kuidas ennast maandatuna hoida” ning “Maandamine kristallide abiga”
